Päikeseloojangusinised päevad ja sidruni-vanilli toorkook

Õhk on päikeseloojangusinine.
Sellist värvi pole olemas, ütlete. Päikeseloojang on kollane, punane või roosa, ütlete.
Vaadake tähelepanelikumalt. Õhk. Valgus. Taevas. Tuul. Meel. Nad kõik on praegu seda tooni. See on varasügise värv, natuke eba-eestilik, sest niisuguseks varjundiks on päike siin laiuskraadil enamasti kas liiga kõrgel või liiga madalal. Praegu on ta just täpselt parajal kõrgusel, et valgus püsika terve päeva just seda õiget karva.
Jälle on sügis. Need lähevad, kellel on tiivad, ja jäävad need, kel pole. Tekib müstiline tunne, segatud tibakese aukartusega elu ees, kui seista tähistaeva all ja kuulatada kõrgusest nende häälitsusi, kel seisavad ees tuhanded rännukilomeetrid.
Neil päevil ei peaks kuhugi kiirustama. Tähtajad. Tabelid. 437 vastamata e-kirja. Jätke mind rahule, las ma kuulan parem õunte kukkumise häält.

Mõtlen inimestevahelistest suhetest. Räägitakse, aga ei kuulata. Kui kuulatakse, siis ei mõisteta. Ning kui mängu tuleb passiivne agressiivsus, mille taga on võimetus oma tegelikke mõtteid välja öelda, hakkab kuristik topeltkiirusega laiemaks kärisema.
Olen õppinud küll rohkem kõrvaltvaatajaks jääma ja käega lööma. Teised elud, teised õppetunnid, aga ikkagi ei jõua mulle päriselt kohale, kuidas võib olla nii keeruline mõista, mida teine inimene tunneb või mõtleb või miks ta seda teeb. Selleks ei pea ju ometi olema ise samas situatsioonis olnud. Ei pea muidugi teisi kohtlema, nagu läheksid nad kohe katki, aga üksteise mõistmisele aitaks oluliselt kaasa, kui otsejoones naeltaldadega saabastes sisse ei trambitaks.
Ja ikka see üksteisega päriselt rääkimine. Selle puudumine siis. Piisavalt pika aja järel pole seda lõhet ilmselt enam võimalik paigata. Vähemalt mitte juhul, kui üks või mõlemad pooled näevad kommunikatsioonikatses vaid kriitikat ja rünnakut ega kaalu isegi võimalust möönda, et teisele poolele on kõik hoopis teisiti paistnud ning et see pole vale, vaid lihtsalt teine vaatenurk.
Sestap ei nõustu ma ka väitega, et suhetes on oluline kompromiss. ‘Koostöö’ on see märksõna, mida peaks eelkõige silmas pidama. Kompromiss tähendab, et sageli pole sellega ilmselt kumbki pool rahul, millest lõpuks koguneb piisk piisa haaval rahulolematus oma vajaduste ohverdamise pärast. Koostöö seevastu tähendab ühist eesmärki, ühes suunas vaatamist, samal poolel olemist. Jah, eduka koostöö nimel tuleb loomulikult teha ka kompromisse, aga see tähendab, et neid peavad tegema mõlemad pooled, mitte ennast alla surudes, aga mitte ka iga hinna eest oma õigust taga ajades.
Need olid nüüd asjassepuutumatud uitmõtted.

Ikka olen väsinud. Mitte vaimselt ega füüsiliselt ning küllap neist oskaksin end ka ravida. See on hingeline ja emotsionaalne väsimus, mis mind vaevab ja sellega ei oska ma midagi ette võtta. Puhkus aitab, aga ainult lühikeseks ajaks.
Mul on hulganisti probeeme. Enamik neist on teiste inimeste omad.
Iseenese omad jätan jooksurajale, kuigi nad suudavad ka mul juba tubli kolm-neli kilomeetrit sabas püsida. Aga pole hullu, nende eest jookseme veel ära.
Tean küll, et peaksin ennast tsüklist välja rebima, aga ma olen hullu moodi osav kõike järjekindlalt koos hoidma, mis siis, et võin õhtuti tõdeda, et kõik sai tehtud – isegi kummivenitamisasjad on enamasti valmis natuke enne, kui see kumm oleks katki plaksatades prokrastinaatorile vastu näppe andnud -, kõik, peale nende, mis oleks lihtsalt võluv ajaraisk, aga nii ütlemata hingekosutav.
Ja et siis veel peaks sinna otsa midagi eriliselt otsustavat korda saatma.
No peaks jah. Aga… vaadake eestpoolt – õunad, kukkumine, hääl. 

Ja ausalt, ma kirjutaks hea meelega teistsugust juttu, rõõmust ja vaimustusest ja armastusest, aga olen vist selle oskuse minetanud.
Igatahes, homme lähen ma loovkirjutamise kursusele. Võib-olla õpin seal uuesti neist kirjutama.
Selle helge tulevikuperspektiiviga täna lõpetamegi.

Muusika, päikeseloojangusinine seegi: Tingvall Trio “Psalm”

Sidruni-vanilli toorkook

Põhi:
175 g kuivatatud datleid
70 g india pähkleid
20 g kookosõli

Täidis:
325 g india pähkleid
70 g kookosõli
4 sl agaavisiirupit
2 sidruni mahl ja riivitud koor
1 sl vanilliekstrakti

Purusta koogipõhja jaoks datlid (kui need on väga kuivad või kõvad, siis leota paar tundi ning pigista käte vahel kuivemaks) ja india pähklid koos kookosõliga kleepuvaks seguks (ei pea olema ühtlane) ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja. Pane vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Purusta täidise jaoks paar tundi leotatud india pähklid blenderis või köögikombaini lõiketeraga, lisa kookosõli, agaavisiirup, sidrunimahl ja -koor, ning vanilliekstrakt ja püreesta, kuni saad üsna ühtlase kreemja segu.
Tõsta täidis koogipõhjale, silu ühtlaseks ning lase vähemalt paar tundi külmkapis seista.

 

Advertisements

4 responses to “Päikeseloojangusinised päevad ja sidruni-vanilli toorkook

  1. Armas Sina, ära ennast katki kanna! Hea on olla olemas meile kallite inimeste jaoks, aga sa ei saa nende koormaid kanda. Ehk siis, emotsionaalne väsimus – keha märk sulle. Me just eile joogakoolis rääkisime sellest. Et see, kui inimesed kannatavad füüsiliselt, siis me teame, et jaa, näed, valu annab märku, et midagi on kehas viltu ja tuleb muuta. Aga emotsionaalne, vaimne piin, see on ju samamoodi märk, eks,

    Kuulamise teemasse. Sain eile Brené Browni uhiuue raamatu ‘Braving the Wilderness’ ja seal on üks ilus lõik

    ‘One of the most essential steps in this transformative communication, and perhaps the most courageous, is not only to be open-minded, but to listen with desire to learn more about the person’s perspective.’

    Ma tuleks suurima heameelega sinuga sinna loovkirjutamsie kursusele 🙂

    • Jaa, ses osas on mul veel palju õppida, et teiste eest nende koormaid kanda pole vaja. Enese tagant piitsutamises olen ka osav, nii et see on omajagu väljakutse, võtta kuulda, mida valu öelda tahab.
      Teoorias olen tugev ja tean, et ükskõik, kui palju ka ei annaks, maailm tahab alati rohkem (mis sisuliselt tähendab, et ise nõuad endalt alati rohkem), seda punkti ei tule, kus sulle öeldakse, et nüüd oled küllalt teinud, nüüd puhka, nüüd on sinu kord olla nõrk, väsinud, saada pai. Ise tuleb seda endale öelda.
      Kuulamise osas nõus – oluline on püüda mõista teise inimese perspektiivi, aga nagu olen kuskil varemgi öelnud – kui teise inimese perspektiivi haaramine tuleb üldjuhul õhust, ilma mingi pingutuseta, siis muutub see mingil hetkel needuseks ning hakkab tunduma, et selles kõiges kaotad oma hääle sootuks, sest sa ju mõistad kõiki. Mis ei tähenda mitte seda, et nõustud kõigi seisukohtadega, aga saad aru, mida ja miks nad mõtlevad. Kommunikatsiooni seisukohalt on see muidugi suur pluss, iseenese seisukohalt mitte alati.
      Üks kasulik nipp suhtlemisel, mida ma rakendan (liiast on seda muidugi nipiks nimetada, sest ma ei ole sellele teadlikult mõelnud) on keskendumine ühisele, mitte seisukohtade jäik ja kitsas vastandamine, vaid selle otsimine, milles ma mõtlen samamoodi. See nõuab küll ka teiselt poolelt avatud suhtlemist ja toob tagasi selle juurde, et eelduseks võiks olla soov teise inimese perspektiivi mõista.

  2. Imeline inimene imelise oskusega mõtteid selgelt ja kargelt kirja panna. Ma ei teagi täpselt, kas naudin rohkem mõttekäike või retsepte, aga seda tean küll, et seda blogi lugedes saan alati kosutust nii mõtte- kui ka toidumaailmale!
    Aitäh!

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s