Hingamise talumatu kergus

Ühel õhtul kõndisin loojangu poole.
Horisont oli lillakaspunane.
Varsti juba on – linnukuu sumedad sinised ööd ja taevaalune täis hanede hääli.
Kuidas saaks mitte armastada varakevadet? (Ma tean, saab küll.)
See on igal aastal samamoodi. Igal aastal tulen ma jälle, panen sama valguse ja värvid natuke teises järjekorras lauseteks kokku ja loodan, et taas on veel keegi, kes ütleb: mina ka, tunnen nii!

Tõstsin raamatuid ühest riiulist teise. Leidsin raamatu, mille ma ise kirjutasin. Või pildistasin. Või küpsetasin. Teadsin küll, et mu riiulis on üks eksemplar, aga ma ei satu seda kuigi tihti vaatama. Tekste lugema üldse mitte kunagi, ehkki just need olid see osa, millega ma ilmselt kõige rohkem rahul olin.
Aga paraku oli see kokaraamat.
Mistõttu seda müüdi ja ilmselt ka osteti kui kokaraamatut.
Ma ei tea, kas need, kes ostsid selle kui kokaraamatu, lugesid tekste. Ja võib-olla need, kes oleksid lugenud, ei ostnud, sest kokaraamat.
Seevastu asjaolu, kas keegi sealt kunagi ka mõnd retsepti kasutas, ei morjenda mind kuigivõrd. Kui palju on mu enda köögiriiuli kokaraamatute jooksvate meetrite hulgas raamatuid, mille järgi ma iial pole midagi valmistanud? No vot.
Ja natuke oli samamoodi ka siinse blogiga, mille formaat mind juba tükk aega ahistas, enne kui taipasin, et võin ju ometi kirjutada, mida ma tahan, ning mitte tunda end kohustatuna lisama iga jutu juurde retsepti ja pilti (millest ei sugenenud muud, kui tunne aina kurtidele kõrvadele kõnelemisest ja pettumus seeüle, kui südameverre kastetud sulg tundus paberile kriipivat nähtamatut kirja).

Nüüd ei ahista mind enam miski.
Või kui, siis vaid vana avalikkuse ja anonüümsuse küsimus. Teadlikkus anonüümsest publikust, aga teiselt poolt ka teadlikkus nime ja näoga lugejatest.
Mõned lood on mustandites.
Nad ilmselt jäävadki sinna.
Ehkki vahel ma kõigest hoolimata mõtlen, et võiks ju. Sest mis tähtsust sel kõigel nüüd enam on?
Aga siis ma ikkagi ei saa. Selsamal põhjusel. Et mis tähtsust sel nüüd enam on, kui haavad on ammu kinni kasvanud.
Ometi vaevab see mind vahel natuke, et täit tõde tean ainult ma ise.
Ja küllap on natuke vist ka nii, nagu tahaksin sellest rääkides tagantjärele suure hilinemisega saada kinnitust, et mul oleks olnud õigus tunda kõike seda, mida ma tollal endale keelasin, ja rohkemgi veel. Saada nüüd veel seda tuge, mida tookord ei jagunud.
Sest “kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks”, on järjekordne tähenduseta klišee, mida inimesed kasutavad oma kogemuste mõtestamiseks. Muidu võiks ju selguda, et kannatamine on täiesti ilmaasjata.
Võib teha tugevaks, aga võib teha mõned paigad su sees nii hapraks, et pead neid ülejäänud elu raudrüüga katma. Raudrüü ja naeratuste ja sõnadega, kuigi paljusõnaline vaikus võib mõnikord olla oluliselt kõnekam.

Ühel teisel päeval sõitsin hommikul enne tööpäeva algust suusatama. Põllud on juba päevi paljad ja küllap laiub lõokeste laulgi juba nende üle, aga kunstlumerada lebab valge liustikuna keset kõike seda poripruuni.
Laskumised olid siiski puhta jääs ning korra panin kurvis ka rajalt välja. Püsti jäin. Võsa jäi ka püsti. Tagasi linna sõitsin otse vastu päikest ja jälle vilksatas mu seest helendava sabatähena läbi rõõm ning tast maha jäänud soe jutt hõõgus mus õhtuni välja.
Küllap seda vist nimetataksegi elamiseks, aga miskipärast tuleb see mulle ikka üllatusena. Et neil tumedamatel tundidel tundub olevat täiesti tõenäoline, et kõik siiski käib üle jõu. Ja et siis on jälle mingi väike rõõm, mõni mõte, märkamine, kiri, pai, päikeselaik või puudutus, ja on tunne, nagu sulle oleks äkitselt hoopis teine elu antud. Mu pimedus võib vahel olla tinttume, aga see-eest piisab mulle ellu ärkamiseks väikestest rõõmudest, nagu kõrbetaimele tilgast veest.

Varakevadeti loen Marge Pärnitsa luuletusi, neid, mida peab ainuüksi iseendale vaiksel sosinal ette lugema, et mitte häirida õrnu mõtteid ja väikeseid ilusaid asju:

/…/
hoia mind
ära hoia mind 
tagasi
/…/

Jah.

Muusika: Tony Banks & Andy Taylor “Still It Takes Me By Surprise”