Hingamise talumatu kergus

Ühel õhtul kõndisin loojangu poole.
Horisont oli lillakaspunane.
Varsti juba on – linnukuu sumedad sinised ööd ja taevaalune täis hanede hääli.
Kuidas saaks mitte armastada varakevadet? (Ma tean, saab küll.)
See on igal aastal samamoodi. Igal aastal tulen ma jälle, panen sama valguse ja värvid natuke teises järjekorras lauseteks kokku ja loodan, et taas on veel keegi, kes ütleb: mina ka, tunnen nii!

Tõstsin raamatuid ühest riiulist teise. Leidsin raamatu, mille ma ise kirjutasin. Või pildistasin. Või küpsetasin. Teadsin küll, et mu riiulis on üks eksemplar, aga ma ei satu seda kuigi tihti vaatama. Tekste lugema üldse mitte kunagi, ehkki just need olid see osa, millega ma ilmselt kõige rohkem rahul olin.
Aga paraku oli see kokaraamat.
Mistõttu seda müüdi ja ilmselt ka osteti kui kokaraamatut.
Ma ei tea, kas need, kes ostsid selle kui kokaraamatu, lugesid tekste. Ja võib-olla need, kes oleksid lugenud, ei ostnud, sest kokaraamat.
Seevastu asjaolu, kas keegi sealt kunagi ka mõnd retsepti kasutas, ei morjenda mind kuigivõrd. Kui palju on mu enda köögiriiuli kokaraamatute jooksvate meetrite hulgas raamatuid, mille järgi ma iial pole midagi valmistanud? No vot.
Ja natuke oli samamoodi ka siinse blogiga, mille formaat mind juba tükk aega ahistas, enne kui taipasin, et võin ju ometi kirjutada, mida ma tahan, ning mitte tunda end kohustatuna lisama iga jutu juurde retsepti ja pilti (millest ei sugenenud muud, kui tunne aina kurtidele kõrvadele kõnelemisest ja pettumus seeüle, kui südameverre kastetud sulg tundus paberile kriipivat nähtamatut kirja).

Nüüd ei ahista mind enam miski.
Või kui, siis vaid vana avalikkuse ja anonüümsuse küsimus. Teadlikkus anonüümsest publikust, aga teiselt poolt ka teadlikkus nime ja näoga lugejatest.
Mõned lood on mustandites.
Nad ilmselt jäävadki sinna.
Ehkki vahel ma kõigest hoolimata mõtlen, et võiks ju. Sest mis tähtsust sel kõigel nüüd enam on?
Aga siis ma ikkagi ei saa. Selsamal põhjusel. Et mis tähtsust sel nüüd enam on, kui haavad on ammu kinni kasvanud.
Ometi vaevab see mind vahel natuke, et täit tõde tean ainult ma ise.
Ja küllap on natuke vist ka nii, nagu tahaksin sellest rääkides tagantjärele suure hilinemisega saada kinnitust, et mul oleks olnud õigus tunda kõike seda, mida ma tollal endale keelasin, ja rohkemgi veel. Saada nüüd veel seda tuge, mida tookord ei jagunud.
Sest “kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks”, on järjekordne tähenduseta klišee, mida inimesed kasutavad oma kogemuste mõtestamiseks. Muidu võiks ju selguda, et kannatamine on täiesti ilmaasjata.
Võib teha tugevaks, aga võib teha mõned paigad su sees nii hapraks, et pead neid ülejäänud elu raudrüüga katma. Raudrüü ja naeratuste ja sõnadega, kuigi paljusõnaline vaikus võib mõnikord olla oluliselt kõnekam.

Ühel teisel päeval sõitsin hommikul enne tööpäeva algust suusatama. Põllud on juba päevi paljad ja küllap laiub lõokeste laulgi juba nende üle, aga kunstlumerada lebab valge liustikuna keset kõike seda poripruuni.
Laskumised olid siiski puhta jääs ning korra panin kurvis ka rajalt välja. Püsti jäin. Võsa jäi ka püsti. Tagasi linna sõitsin otse vastu päikest ja jälle vilksatas mu seest helendava sabatähena läbi rõõm ning tast maha jäänud soe jutt hõõgus mus õhtuni välja.
Küllap seda vist nimetataksegi elamiseks, aga miskipärast tuleb see mulle ikka üllatusena. Et neil tumedamatel tundidel tundub olevat täiesti tõenäoline, et kõik siiski käib üle jõu. Ja et siis on jälle mingi väike rõõm, mõni mõte, märkamine, kiri, pai, päikeselaik või puudutus, ja on tunne, nagu sulle oleks äkitselt hoopis teine elu antud. Mu pimedus võib vahel olla tinttume, aga see-eest piisab mulle ellu ärkamiseks väikestest rõõmudest, nagu kõrbetaimele tilgast veest.

Varakevadeti loen Marge Pärnitsa luuletusi, neid, mida peab ainuüksi iseendale vaiksel sosinal ette lugema, et mitte häirida õrnu mõtteid ja väikeseid ilusaid asju:

/…/
hoia mind
ära hoia mind 
tagasi
/…/

Jah.

Muusika: Tony Banks & Andy Taylor “Still It Takes Me By Surprise” 

11 responses to “Hingamise talumatu kergus

  1. Ikka tuleb keegi ja ütleb, et tunneb ka nii. Varakevadet tõesti ei saa mitte armastada. See lõhn, valgus, linnuhääled, ärkamine ja tärkamine… Lootus tuleb sellega koos ja kuidagi õnnis olemine.

    Meeldib

    • Veidral kombel tunnen ma ka sel aastal seda lootust. Midagi justkui sulaks lahti.
      Sest muidu on varakevadel teine pool ka, see nimetu kurbus, millesse võiks surra. See tunne, et tahaks ära ja tahaks tagasi, aga ei tea, kuhu.
      Ent sel aastal on tõesti pigem mingi leebe lootus.

      Liked by 1 person

  2. Kristel Järva

    Mina loen Sinu blogi juba ammu ainult selle imelise väljendusrikkuse pärast. Anonüümse publikuna, kunagi retseptiotsingiga siia sattunud. Lihtsalt naudin head eesti keelt. Ja kui see nii klišeelik poleks, siis ma ütleksin “Aitäh,et sa olemas oled.”

    Liked by 3 people

  3. väga väga naine

    Tead, ma olen mitu korda juba mõelnud, et polegi niii vastik see kevad =) Sest jalad pole kogu aeg märjad ja libedus on möödas ja noh – SELLINE kevad on soe õhk ja kõrge mahesinine kollase servaga taevapeegel ja ma saan jälle käia koeraga seal, kus varem oli nii sügav lumi, et ka kaks korda kõrgemate saabastega käies oleks need ilmselt lund täis olenud.
    Et miinus 15 pidi veel tagasi tulema, tundub ka kohane ja õige =) Kevade jooksul ikka mitu korda sulatab-külmetab-sulatab-külmetab … aga hetkel tundub seegi täiesti meeldiv.

    Eks ma seda kokaraamatut, mis ei ole kokaraamat, läen otsima järgmisel korral raamatukogus =) Või noh, küsin töötaja käest.

    Liked by 1 person

    • väga väga naine

      Rsk, selgub, et ma ei tea perekonnanime. Avaldad?

      Meeldib

      • Vist said juba teada 🙂
        Ja noh, eks ta tegelt ju on ikka kokaraamat, ses mõttes, et retseptid-värgid. Aga seal on vahetekstid, mis ei ole kokanduslikud. Ma ei ole julgenud neid pärast ilmumist eriti üle lugeda, pagan teab, mis ma neist nüüd arvan.

        Meeldib

        • väga väga naine

          Sain teada =)
          Ja ma sain kokaraamatlusest ju aru ennegi =)
          Mulle tegelt MEELDIVAD kokaraamatud. Olen neid ka täitsa mitu lihtsalt läbi lugenud, mitte retsepti otsinud. Ok “klaas jahu” jms silmad üle libistanud, aga kui on mingi põhjalikum jutt, kohe rõõmsalt süvenenud.
          Nüüd olen vana ja rahakas, mul ei ole sellist “kui head süüa ei saa, vähemalt LOEN toitudest!”, aga ilusti kirjutatud jutt toidu kohta meeldib ikka.

          Meeldib

          • Ma ostan kokaraamatuid tegelikult piltide pärast. Toidufotograafia on see osa, mis mind toidu juures kõige rohkem ja siiamaani huvitab. Noh, tähendab, söömine muidugi ka, kui keegi teine on söögi valmis teinud 🙂
            Toidust hästi kirjutada on mu meelest keeruline, keskmine toiduteemaline tekst on enamasti kas erakordselt lame või tapvalt imal. Aga teeks siis ise paremini, või midagi, ei, seda ka ei ole.

            Liked by 1 person

  4. Mina kaa, mina kaa armsstan varakevadet, eriti hinge läheb see aeg, nagu praegu, kus kõik märgid looduses on nii imepisikesed, aga seda enam olen nende hetkede sees ja nii lummatud.
    Kokaraamatutega on mul sama teema, et köögis riiulil mitu sellist, millest pole ühtki rooga teinud. Ja ka pildid meeldivad, head pildid. Mul on nii kahju, et mul sinu oma pole, aga loodan ka leida raamatukogust vähemalt. Kahju on, sest sinu kirjutised meeldivad nii väga. No see lause näiteks, kui tohib “… kui südameverre kastetud sulg tundus paberile kriipivat nähtamatut kirja”
    Aitäh väga kaasahaaravate kirjatükkide eest!

    Liked by 1 person

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s