Lumememmede veebruar

Aeg muutuda, kirjutasin ma.

Kas ma muutusin? Hah. Kõva muutumine küll, kui isegi terviseprobleemist tingitud kehv enesetunne ei takista mind ennast jalaga tagumast ja nõudmast, et ma suudaksin, teeksin ja annaksin rohkem, aga tunneksin ja ootaksin vähem.
No kes küll õpetaks mind ennast leebemalt kohtlema? Natukenegi.

Rohkem võib-olla ei olekski vaja öelda.

Kaks kolmandikku suusahooajast läks ka selle nahka, et ma ei saanud tükk aega aru, milles on asi. Kõik ju oli: hea vorm, korralik varustus, talutav tehnika mõlemas sõidustiilis. Ja kogu aeg oli kuradi raske. Ja ei läinud mitte paremaks, vaid justkui hullemaks. Tasasel maal suutsin tempot hoida, tõusudel surin.
Nüüd hajub udu igas mõttes.
Ma tunnen kõiki oma deemoneid nime- ja nägupidi; tean, millal neid ignoreerida ja millal minema peksta ja kuidas. Ja ma tean, et kui palju ma ka ei sooviks, et nad mind natukenegi kauemaks rahule jätaks, tulevad nad tagasi, alati. Ja ma usun, et need, kes pole kunagi serva peal kõõludes tasakaalu hoidma pidanud, vaid läinud läbi elu nagu tank, on millestki ilma jäänud.  Aga seekord ei olnudki asi neis ja see on ometi hea.

Saage tuttavaks – palgamõrtsukas Sparafucile (tema eluiga jäi lühikeseks, headus võitis)

Mõtlesin, kuidas kurbus on auk su elus ja ajas. Mõnikord pole üldse tähtis, millega täpselt seda täita. Aga mõnikord on see auk nii kindla ja keerulise kujuga, et seda saab täita ainult ühel moel, miski või keegi muu sinna päriselt ei sobi.
On asju, millest ma ei saa veel rääkida.
On asju, millest ma ei saa enam rääkida.
Mõnel juhul on need üks ja seesama.

Huvitav, kas mõnes keeles on olemas sõna, mis tähendab nukrust millegi pärast, mida ei olnudki olemas?
Olla kurb millegi pärast, mida ei tulnud, tähendab leinata tulevikku. Mingit lootust. Midagi, mis ei saanudki võimalust.
See on kummaline nähtus. Sest mõnikord on see ehk üksnes võimaluste võimalikkus, mida sa tahtsid. Natuke sama, nagu soovida korraga kooki süüa ja seda alles hoida. Isegi siis, kui sa tead, et kõigi võimaluste võimalikkus tähendab teha mitte midagi ja sellist seisundit saab säilitada üksnes väga piiratud aja, sest varem või hiljem pead sa valima.
Aga ikkagi. Melanhoolia see õige sõna igatahes ei ole, see on liiga üldine. Jaapani keeles leidub igasuguseid spetsiifilisi meeleseisundeid tähistavaid sõnu, äkki neil on.

Üks hilisõhtune kunstilooming

Oli päevi, kui murdsin ausalt ja prokrastineerimata tööd ja siiski oli mul õhtuks postkastis rohkem vastamata kirju kui hommikul ja mind haaras üüratu äng. Need pead nendele lohedele kasvavad palju kiiremini, kui ma jaksan maha raiuda. Motivatsioon aga lonkab kõiki oma jalgu korraga. Nad räägivad, et tuleb leida tööst mõte, sõnastada, miks see on vajalik. Ma tean suurepäraselt, et mu tööl on objektiivselt võttes nii vajadus kui mõte, aga see ei takista mul küsimast, miks just mina peaksin seda tegema.

Väisasin taas kodulinna ooperit ja sain päris meeldivalt üllatatud. Donizetti vähem tuntud ooper “Linda di Chamounix” on sisult muidugi isegi bel canto ooperi standardeid silmas pidades naiivsevõitu, aga koosseisus olid ainult Eesti solistid ja kordagi ei hakanud piinlik. Päris veider. Olgu, olgem ikka ausad, esitenor romantilise armastaja mõõtu välja ei andnud (ka vokaalselt mitte). Ja mul on päris hea kujutlusvõime. Aga te loomulikult ei pea mulle ooperižanri tinglikkust meelde tuletama, vaevalt keegi seda minust paremini tunneb. Ent ikkagi.

Pea peal

Ja muidugi oli see igatahes lumememmede veebruar, sest neid ehitasin ma tavalisest kuidagi palju rohkem.

Nii et. Vaatamata kõigele on ju lootust. Ühel õhtul tulin väljast, vaatasin seal taevast, kust lumed olid ära sadanud, ja kuulatasin tuult. Ja taevas oli kuidagi täiesti teine, kevadine. Läksin tuppa, leidsin postkastist kirja. Kirjutasin vastuseks:

vaata taevast, seal on kevad.

Muusika: Hildur Guðnadóttir “Vichnaya Pamyat” sarjast “Tšernobõl”

Miniatuurne kamp