“Maskiball” ja piparkoogi-kohupiimakook jõhvikatega

Tark inimene väidetakse õppivat teiste vigadest, loll iseenda omadest. Filosoofilis-retoorilised (kui just keegi ei tunne ennast vastamiseks pädevana) küsimused kõlavad – a) kuidas seda nimetatakse, kes enda vigadest ka ei õpi? ja b) kui keegi elus kaks korda sama reha otsa astub, siis kas talle kolmandat võimalust vigade paranduseks enam üldse antakse? Rahvatarkus muidugi väidab, et kaks kolmandata ei jää, nii et mine võta siis kinni.

Teiseks jõudsin järeldusele, et (teate küll seda Edith Piafi laulu) je ne regrette rien. Mitte midagi sellest, mis elus tehtud on. Küll aga on põhjust kahetseda mõnda, mis jäi tegemata. Sõnu, mis jäid ütlemata. Kordi, mil lasin hirmul võita. Kurp on miskipärast hakanud ühele ja teisele mõeldes. Tegemata jätmiseks saab pidada ka neid kordi, mil ei julgenud uskuda ja unistada, sest eks öelda ju, et kui järgid oma unistust, avatakse sulle uks seal, kus oli ainult kivisein. Aga kaine mõistus nägigi ainult kiviseina ja ütles: võimatu! Ent mis ikkagi oleks juhtunud, kui ei oleks teda kuulanud? Illustratsiooniks sobib siia taas üks lugu lasteraamatust.

Sinine valgusfoor
(Gianni Rodari “Telefonilood”)

Kord juhtus Milano Toomväjakul asuva valgusfooriga kummaline lugu. Kõik tema tuled muutusid äkitselt siniseks ning rahvas ei teadnud, mida peale hakata.
“Kas minna üle tee või mitte? Kas sõita edasi või jääda paigale?”
Valgusfoor aga saatis igast oma silmast igasse külge ebatavalist sinist tuld, mis oli nii sinine, et isegi Milano taevas polnud kunagi selline olnud.
Oodates, et keegi midagi ette võtaks, andsid autojuhid ühtevalu signaali ja kisasid niisama, mootorratturid lasksid oma sõidukitel täiel häälel põriseda, kõige tähtsamad ja tüsedamad jalakäijad aga hüüdsid: “Missugune korralagedus! Kas te ka teate, kes ma olen?”
Naljahambad puistasid teravmeelsusi:
“Rohelise virutas mõni rikas ära, et endale maale suvilat ehitada.”
“Punasega värviti Keskpargi basseinis kalad ära.”
“Kas teate, mis kollasega tehti? See segati oliiviõli hulka.”
Viimaks jõudis pärale politseinik, kes võttis koha sisse keset teeristi ja asus seal liiklust juhtima. Teine politseinik astus valgusfoori juurde, et viga parandada, ning lülitas voolu välja.
Enne kustumist jõudis sinine valgusfoor veel mõelda:
“Vaesekesed! Ma ju näitasin neile vaba teed otse taevasse. Kui nad minust aru oleksid saanud, oskaksid kõik praegu lennata. Aga võib-olla lõid nad lihtsalt kartma.”

Just niisuguste mõtete foonilt läksimegi kino-ooperisse, kaema üht mu suurt lemmikut, Verdi “Maskiballi”, erakordselt võimsa ja kauni muusikaga lugu (üllatus-üllatus, eks ole) armastusest ja kättemaksust (sest milline traagiline ooper sellest ei räägiks, kõik ooperitegelased on reeglina keskmisest ikka tunduvalt kättemaksuhimulisemad), mida sai omal ajal Vanemuises 6-7 korda vaatamas käidud.
Seekord oli see üle pika aja taas üks oopereid, kus vaat et kõige nauditavama etteaste tegi tenor (antud juhul Marcelo Álvarez kuningas Gustav III rollis), nii muusikalises mõttes kui ka aristokraadi rolli intelligentse välja mängimisega. Dmitri Hvorostovski poleks olnud minu esimene valik Anckarströmina, aga tema “Eri tu che macchiavi” oli ette arvatult siiski üks ooperi kõrghetki. Stephanie Blythe’i olin ma tahtnud Ulrica rollis näha sellest ajast, kui teda mõned aastad tagasi Orpheust laulmas kuulsin, sest tema hääles on see vajalik tume värving täiesti olemas – ja ootus oli õigustatud – dramaatilist Ulrica stseeni saaks kirjeldada ainult ülivõrdes. Sopran Sondra Radvanovsky etteaste Ameliana oli minu jaoks kõige nõrgem ning kui talle vokaalselt ka midagi ette heita ei ole, siis oma näomoonutustega pakub ta konkurentsi isegi Angela Gheorghiule (kellele muidugi saab pidevalt ka vokaalses mõttes päris paljut ette heita). Kokkuvõtteks – muusikaliselt oli kõik absoluutselt puhas nauding, aga lavastuse kontseptsioon mind eriti ei kõnetanud (kuigi reeglina mulle kaasaja konteksti toodud ooper meeldib väga). (★★★★☆)

Lõpp hea (mitte “Maskiballis” muidugi), kõik hea. Teise advendi puhul aga võib piparkookidest kooki teha, näiteks.

Muusika: Ultima Thule “Videvik”

Piparkoogi-kohupiimakook jõhvikatega

400 g piparkooke
125 g võid

Täidis:
500 g kohupiima
125 g suhkrut
2 muna
200 g hapukoort
200 g jõhvikaid

Purusta piparkoogid ja sega sulatatud võiga. Suru 2/3 purust väiksema neljakandilise vormi põhja. Täidise jaoks sega kohupiim suhkruga, lisa hapukoor ja lahti klopitud munad. Vala kohupiimatäidis piparkoogipõhjale ning jaota peale jõhvikad. Jaga peale ülejäänud piparkoogipuru. Küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit. Serveeri jahtunult.