Tort isamaale 2012 ehk “Servitie, servitie, kallis Kalevite poega!”

Kui ju kallis lauakoorem
kippus mehel kahanema,
lauad õlalt lõppemaie,
tungisivad sortsi pojad
käredamast kere peale,
püüdsid Kalevite poega,
kanget meesta kimbutada.
Õnnelt hüüdis õigel ajal
paksemasta põõsastikust
peenikene piripilli,
õrnal helil häälekene:
„Servitie, servitie,
kallis Kalevite poega!“

(F. R. Kreutzwald “Kalevipoeg”)

Ma olin kindlalt otsustanud, et jätan hooaja vahele. Nami-nami isamaalise tordi võistlusel, ma mõtlen.  Niiviisi endalt igasuguse loomingulise pinge maha võtnud, unustasin võistluse sootuks, kuni Pille mulle kärbse uuesti pähe pani, soovitades hoopis soolase tordi teha. Noh, võib-olla, mõtlesin ma ja unustasin teema veel kord. Kuni ühel õhtul keset õnnist mittemidagitegemist vormus täiesti kasutusvalmis idee toiduga mängimiseks – rahvuseepose siil kombinatsioonis suitsuräim-rukkileib.

Muidugi võib seda vabalt pidada ka Robert Vaidlo lasteraamatu “Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis” siiliks, kes kandis uskumatut nime Sihkernaer (kui ma kunagi peaksin endale veel mõne kodulooma võtma, siis panen talle just selle nime :)).

Mulle siilid meeldivad. Väikesed lahedad olevused, kellega kohtumine alati naeratuse näole toob. Ja nii ta siis läks. Tavapärase patriootliku sinimustvalge tõsiduse asemel seekord natuke nalja tegemise tähe all. Aga ega ma ei näegi viimasel ajal enam suurt põhjust midagi ega kedagi ülearu tõsiselt võtta.

Kes täpselt kursis ei ole, kuidas see lugu Kalevipoja ja siiliga õigupoolest oli, siis olge lahked. Siin tema siis on – pärast Kalevipojaga kohtumist okkalise kuue selga saanud ja põõsasse tagasi pugenud. Pika ja uudishimuliku ninaga (kui ta poleks uudishimulik olnud, küllap oleks ehteestlaslikult põõsas edasi passinud ja mõelnud: mis see minu asi on, vaadaku ise, kuidas hakkama saab).

Sestap – sattugu kriitilistel hetkedel meie kõigi teele siile, kes head nõu annavad, kui endal kitsik käes, ja olgu meil oidu nende nõuandeid kuulda võtta!

Muusika: Erko Niit “Nii, nii see küll ikka oli” (sõnad Ernst Enno)

Suitsuräime-võileivatort “Serviti, serviti”

2 pakki rukki-röstleiba (oma tehtud leib muidugi sobib ka)
400 g suitsuräimi
100 g maitsestamata jogurtit
200 g majoneesi
250 g hapukoort
4 muna
soola, musta pipart
värsket tilli

Katteks:
250 g suitsuräimi
100 g hapukoort

Puhasta ja tükelda räimed, sega juurde hakitud keedumuna ja ülejäänud täidiseained, maitsesta soola, pipra ja värske tilliga.

Lõika leivaviiludelt ääred ära (aga hoia alles, nendest saavad siili okkad). Lao leivaviilud täidisega vaheldumisi alusele, moodustades midagi enam-vähem siilikujulist (laias laastus ristkülikukujuline ja keskelt kõrgem). Pane ööseks külmkappi.

Katte jaoks puhasta räimed, püreesta saumikseriga ja sega hapukoorega, vajadusel maitsesta soolaga. Lõika üleöö külmas seisnud tort nüüd siilikujuliseks, ära lõigatud osade abil vormi siili selg pealt kumeraks. Määri pealt räimekreemiga. Lõika leivaviilude ääreribad otsast teravamaks ja vajadusel õhemaks, rösti ahjus krõbedaks ning tee neist siilile okkad. Nina ja silmad vormi tumedast leivast.

Eelmisi aastapäevatorte:
2008 – kamatort
2009 – šokolaadi-kodujuustutort (retseptivõistluse üks kolmest võidutööst)
2010 – kohupiimatort kamašokolaadi ja astelpajumarjadega (retseptivõistluse 2. koht)
2011 – karamell-leiva ja mustikatega kohupiimatort “Kirikindad” (retseptivõistluse võidutöö)