Sellel supil on lapsepõlve maitse. Iga kord, kui teen mustika-klimbisuppi, meenuvad lapsepõlve pikad suved maal, kodulähedane marjamets, tõrvapapist katusega onn, mida vennaga sinna ehitasime, mustikatest sinetav metsaalune, mustikamahlane suu ja kannatamatu ootamine, et marjakorv lõpuks ometi täis saaks ning ema või vanaema saaks hakata mustikasuppi tegema. Minu ema õppis selle supi tegemise oma emalt, mina jälle oma emalt ja ma loodan, et ka minu lapsed hakkavad seda suppi armastama. Millegipärast on mul tunne, et sellest (nagu ka näiteks kaerakilest) on võimalik lugu pidama hakata ainult siis, kui ollakse sellega lapsepõlvest peale harjunud. Ma ei tea, kas ma teangi mustika-klimbisuppi armastavat kedagi, kelle esimene kokkupuude sellega on olnud alles täiskasvanuna.
Retsepti kirjutada on raske, sest ma ei ole kunagi ühegi aine kogust kaalunud ega mõõtnud, aga ma üritan siiski.
Mustika-klimbisupp
500 g (külmutatud) mustikaid
maitse järgi suhkrut
sõstraid või muid hapusid marju
Klimbitainas:
2 muna
piima
jahu
maitseks soola
Kuumuta vesi ning pane keevasse vette värsked või sügavkülmutatud mustikad (edukalt sobib ka mustikamoos või -kompott) ning lisa natuke sõstraid, tikreid vm marju, mis haput maitset juurde annaksid, kuna mustikad üksi on mahedad. Keeda umbes 5 minutit, lisa maitse järgi suhkrut. Valmista klimbitainas 2 munast, piimast ja jahust, lisa maitseks ka pisut soola. Tõsta klimbid supisse ja keeda, kuni tõusevad pinnale. Supp sobib söömiseks nii soojalt kui jahtunult.
Supp peaks olema Läti algupäraga, seal aga keedetakse klimbid eraldi ning vedelik paksendatakse tärklisega, seetõttu julgen seda versiooni nimetada ehtsaks Eesti maitseks :).
Toidutegu 
Pingback: Rukkirullbiskviit mustikatega « Toidutegu
Sattusin Sinu väga toredat toidublogi lugema ning mustika-klimbisupp on ka üks minu lemmikutest. Ja minu lätlannast ema on seda meie peres pidevalt teinud ning selles variandis pole tärklist – seega ei oska öelda, milline see õige Läti variant ning milline Eesti variant.
Aga edu blogitamisel!
MeeldibMeeldib
Tänu, Katikene! 🙂 Ju see supp vast ikka algselt Lätist pärit on, aga ilmselt sealgi eri variandid kasutusel.
MeeldibMeeldib
Pingback: Mustika-jõhvikajogurti panna cotta « Toidutegu
Pingback: Kakaokissell. Nostalgilis-kunstiliselt « Toidutegu
Just sõin seda
Olen seda saanud oma 60 aastat ja meenub, et vana-vanaisa rääkis sellest toidust, sest ta ema, sündinud ülemöödunud sajand esimeses pooles, oli seda alati suviti teinud.
Igatahes on see läbi elu minu lemmiktoit. Sobiva maitse peab ise leidma. Teiste marjadega oleme ka proovinud – pole see, pole see.
Kõige maitsvam on, kui on suured, parajalt tugevad klimbid ja kus tõesti munaga liialdatud ei ole.
Proovige ja te ei kahetse!
MeeldibMeeldib
Suurepäraselt sobivad ka põldmarjad. Mõlemad variandid lemmik ja alati meenub lapsepõlv, ema ja vanaema
MeeldibMeeldib
Pingback: Mini-detsember | Toidutegu
Antud supp on meie peres olnud alati lemmik. Sellega on üles kasvanud mitmed põlved. Enamasti ei tea sellest supist paljud midagi ja seda tõesti hindavad need enim, kes on sellega üles kasvanud.
Vanaema on selle tegemise rõõmu saanud oma emalt ja mingi legendi kohaselt (kontrollimata info) olla vanavanaema selle retsepti saanud mingist sajandis alguse ajakirjast. Samas on meie suguvõsa pärit Lõuna-Eestist nii et pole ka välistatud, et see jõudis Lätist meieni.
Aitäh seda retsepti jagamast. Ka meie peres käib supitegu koguse mõistes silma ja kõhutunde järgi.
MeeldibMeeldib
Jälle hea meel kuulda kellestki, kes teab, mis on õige mustikasupp! 🙂 (Sest kes ei tea, need arvavad, et jutt käib sellest, mida pakutakse suusamaratonidel, või äärmisel juhul kissellist.)
MeeldibMeeldib