Mustika-klimbisupp

Sellel supil on lapsepõlve maitse. Iga kord, kui teen mustika-klimbisuppi, meenuvad lapsepõlve pikad suved maal, kodulähedane marjamets, tõrvapapist katusega onn, mida vennaga sinna ehitasime, mustikatest sinetav metsaalune, mustikamahlane suu ja kannatamatu ootamine, et marjakorv lõpuks ometi täis saaks ning ema või vanaema saaks hakata mustikasuppi tegema. Minu ema õppis selle supi tegemise oma emalt, mina jälle oma emalt ja ma loodan, et ka minu lapsed hakkavad seda  suppi armastama. Millegipärast on mul tunne, et sellest (nagu ka näiteks kaerakilest) on võimalik lugu pidama hakata ainult siis, kui ollakse sellega lapsepõlvest peale harjunud. Ma ei tea, kas ma teangi mustika-klimbisuppi armastavat kedagi, kelle esimene kokkupuude sellega on olnud alles täiskasvanuna.

Retsepti kirjutada on raske, sest ma ei ole kunagi ühegi aine kogust kaalunud ega mõõtnud, aga ma üritan siiski.

Mustikasupp

Mustika-klimbisupp

500 g (külmutatud) mustikaid
maitse järgi suhkrut
sõstraid või muid hapusid marju

Klimbitainas:
2 muna
piima
jahu
maitseks soola

Kuumuta vesi ning pane keevasse vette värsked või sügavkülmutatud mustikad (edukalt sobib ka mustikamoos või -kompott) ning lisa natuke sõstraid, tikreid vm marju, mis haput maitset juurde annaksid, kuna mustikad üksi on mahedad. Keeda umbes 5 minutit, lisa maitse järgi suhkrut. Valmista klimbitainas 2 munast, piimast ja jahust, lisa maitseks ka pisut soola. Tõsta klimbid supisse ja keeda, kuni tõusevad pinnale. Supp sobib söömiseks nii soojalt kui jahtunult.

Supp peaks olema Läti algupäraga, seal aga keedetakse klimbid eraldi ning vedelik paksendatakse tärklisega, seetõttu julgen seda versiooni nimetada ehtsaks Eesti maitseks :).

Mustikasupp

Advertisements

7 responses to “Mustika-klimbisupp

  1. Pingback: Rukkirullbiskviit mustikatega « Toidutegu

  2. Sattusin Sinu väga toredat toidublogi lugema ning mustika-klimbisupp on ka üks minu lemmikutest. Ja minu lätlannast ema on seda meie peres pidevalt teinud ning selles variandis pole tärklist – seega ei oska öelda, milline see õige Läti variant ning milline Eesti variant.
    Aga edu blogitamisel!

  3. Tänu, Katikene! 🙂 Ju see supp vast ikka algselt Lätist pärit on, aga ilmselt sealgi eri variandid kasutusel.

  4. Pingback: Mustika-jõhvikajogurti panna cotta « Toidutegu

  5. Pingback: Kakaokissell. Nostalgilis-kunstiliselt « Toidutegu

  6. Just sõin seda
    Olen seda saanud oma 60 aastat ja meenub, et vana-vanaisa rääkis sellest toidust, sest ta ema, sündinud ülemöödunud sajand esimeses pooles, oli seda alati suviti teinud.
    Igatahes on see läbi elu minu lemmiktoit. Sobiva maitse peab ise leidma. Teiste marjadega oleme ka proovinud – pole see, pole see.
    Kõige maitsvam on, kui on suured, parajalt tugevad klimbid ja kus tõesti munaga liialdatud ei ole.
    Proovige ja te ei kahetse!

  7. Suurepäraselt sobivad ka põldmarjad. Mõlemad variandid lemmik ja alati meenub lapsepõlv, ema ja vanaema

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s